“Postitus vähemalt iga kahe nädala tagant”

Kui laisk saab üks inimene olla? Tahaks öelda, et mul ei ole siiani üldse aega olnud, aga see oleks ilmselge vale. Aega oli mul tegelikult küll ja ma isegi mõtlesin kirjutamisele. Aga arvuti kuidagi ei jõudnud minuni. Aga nüüd ma kirjutan, kaks kuud hiljem. Peaks endale vähe realistlikumad sihid panema vist. Postitus iga kahe kuu tagant tundub ikka palju reaalsem.

Jube imelik on mõelda, et eelmisest postitusest on möödas kaks kuud ja siin, Austrias, olen ma olnud juba üle kolme kuu. Mida ma selle aja jooksul teinud olen? Põhiliselt käisin tööl. Kus? McDonald’sis. Aga sealt tulin ma aprilli lõpus ära ja ma tegelikult sain juba ka uue töökoha toidupoes. Ei tundu nagu eriline edasiminek, aga tegelikult on. Kõigepealt peaks vist natuke oma McDonald’si kogemusest ka rääkima.

Mäkki läksin ma tööle 6.märtsil. Mitte burkse kokku panema, vaid kohvi ja kooki serveerima. Ehk siis ma olin McCafe barista/ori. Töö iseenesest ei olnud kõige hullem. Kliendid ka mitte. Tööaegadega oli veidi teine lugu. Ma olin õhtune vahetus, mis tähendas, et ma läksin tööle kella neljaks ja päev lõppes ühest öösel. Päev(või rohkem nagu õhtu ja öö) oli 8.5 tundi pikk ja selle aja jooksul oli üks pooletunnine paus. Nädala sees ei olnud väga vigagi, aga nädalavahetused. Kust küll alustada? Enamasti olin ma kella 9ni kellegagi koos, aga tuli ka ette juhuseid, kus ma olin täiesti üksi. See tähendas siis seda, et minu vastutada oli nii tellimuste võtmine, nende valmistamine, puuduvate asjade, nagu jää, koogid, kohvitopsid, juurde toomine. Ja poole märtsi pealt lisandusid ka veel tellimused drivest ja iseteeninduskioskist. Polnud just kõige meeldivam.

Isegi kui mul oli kella 9ni teine inimene kõrval, siis hiljem oli mul vaja koristada ja sügavkülmast koogid sulama võtta. Ja seda ikka kõike klientide teenindamise kõrvalt. Ilmselt oodati sinna tööle inimest, kes on multitaskimise maailmameister, sest neid asju, mida kõike korraga tegema pidi, oli ikka väga palju. Loomulikult oli ka rahulikke päevi ja need olid isegi toredad, aga kui oli tramm, siis oli ikka korralik. Ja mis kogu selle asja juures kõige “toredam” oli, olid mu nädalased töötunnid. Nimelt oli mul lausa 3 sellist nädalat(kahe kuu jooksul) kus ma tegin tööd 50-51 tundi. Kuuendal päeval oli mul enamasti selline tunne, et laske mind maha, ma ei suuda enam. Ja kui ma töökaaslastelt kuulsin, et see polegi veel kõige hullem, et neil on isegi 11-14 päeva järjest töö olnud, siis ma sain aru, et on aeg uus koht otsida. Ma siiani ei mõista, kuidas inimesed suudavad seal aastaid töötada. Ilmselt siis isegi sellise hullumajaga harjub ära. Või on asi ka selles, et suurem osa, või kui aus olla, siis praktiliselt kõik mäki töötajad on välismaalased. Ungarlased, türklased, bosnialased, araablased, isegi üks leedukas oli kunagi seal tööd teinud.

Vuristasin vist suurema osa oma mõtetest mäki kohta siia kirja. Aga kunagi, K U N A G I, tuleb ka postitus ainult töö kohta, ma luban. Sest siinne tööotsimine on natuke erinev Eestis töö otsimisest. Ja uuest kohast kirjutan siis ka, sest praegu pole mul mingit arvamust.

Vahepeal oli mul ka sünnipäev. Woah, ma olen 21. MISASJA?!?!?! Ja suurem osa mu “väikestest” sugulastest on selle aasta lõpuks täisealised. Kuidas see aja asi töötab? Sest minu arvates on see praeguseks täiesti kontrolli alt väljas.

Pidu pidasime 30.aprillil, sest üllatus üllatus, enne seda ei olnud mul ühtegi vaba nädalavahetust. Ahjaa, see oli ka üks väga suuri põhjuseid, miks ma töökohta vahetasin. Me ei saanud Lukasega mitte midagi koos teha, sest kõik nädalavahetuste õhtud olin ma tööl.

Väike eluuuendus sai nüüd siis tehtud, päris maha surnud ma siin ei ole ja elu saab nüüd ilmselt aina paremaks minna, kuigi ega ta enne ka väga hirmus ei olnud. Paar postituste idee on ka mul juba olemas. Tahaks kirjutada asjadest, mida ma igatsen ja meie vinüülimängijast ja plaatidest ka. Et kui kellelgi on kunagi plaan sellise hobiga tegeleda, siis ma saan äkki natuke aidata.

Väga vabandan tekstis esinevate grammatika- ja trükivigade pärast. Annan endast parima, et mitte väga seosusetut soga ajada, aga üle lugeda ma ikkagi ei viitsi.

tsauuuuu

(pilte on ka, aga need panen ilmselt järgmiste postituste alla)

Advertisements

Mismõttes ma pean asju posti teel ajama?

Käes on see tore aeg, mil ma pean omale Austria pangakonto avama, sest ma sain tööle. Ja oiiiiiii kui vihane ma kogu selle siinse süsteemi peale olen. Aga kõigest kohe lähemalt. Kõigest peale töö, sest selle kohta kavatsen ma endiselt eraldi postituse teha.

Niisiis. Mis tunne on elada riigis, kus ei teata midagi ID-kaardist, digiallkirjast ja välkmaksetest? Kohutav. Eriti siis, kui kõik need eelpool mainitud asjad on minu jaoks iseenesest mõistetavad. Aga need on vist ainult eestlase probleemid, sest meid on tõesti kogu selle e-eesti asjaga ärahellitatud. Nüüd ma lõpuks saan aru, kui hea ja kiire on Eestis asju ajada.

Tahtsin mina siis omale Austrias pangakonto avada. Ja oh imet, seda kõike saab teha internetis! Jah, INTERNETIS! Aga sellel asjal on nii palju agasid. Hakkame siis pihta. Algus oli tore. Mainin ka ära, et selle jamaga hakkasin ma pihta juba 28.veebruaril. Täna, 7.märtsil, pole mul endiselt pangakontot, vist. Täitsin ära nõutavad ankeedid, tegin pildi oma passist, laadisin selle üles, kirjutasin isegi arvutihiirega allkirja. Kõik tundus lõbus olevat, kuniks hetkeni, mil ma unustasin ära oma kasutajatunnuse ja muud asjad. See ei ole siinse süsteemi viga, asi oli ainult minus. Samal ajal tuli ka miljon meili, et aitäh liitumast jne. Lisaks pidid posti teel minuni jõudma ka mingid paberid, mis siiani ei ole minu kätte jõudnud.

Igatahes, sain siis mina oma panka sisselogitud ja siis ma nägin, et konto avamiseks on mul vaja kanda minu uuele kontole 1 euro. No problemo, seda väikest asja ikka saab. Vaja ikka näha, et kas ma olen mina ise ja muud jutud. Arusaadav. Aga siis selgus, et see eurokene tuleb kanda mu uuele  kontole mõnelt Austria või Saksamaa minunimeliselt kontolt. Mida kuradit? Kui mul juba oleks konto, siis eeeeee ma ei teeks ju seda kontot. Okei, võibolla teeks, sest mul on Eestis ka kaks pangakontot, aga mida iganes. Kogu see jama viskas suht kopa ette.

Täna leidsime mulle teise panga. Kõik läks ladusalt kuni hetkeni, mil selgus, et oma isiku tuvastamiseks pean ma tegema VIDOEKÕNE mingi tüübiga, kus ma näitan oma passi, loen sealt mingeid asju ette ja vehin käega oma näo ees. Mul lihtsalt pole sõnu. Okei, sain selle ka tehtud ja mõtlesin naiivselt, et see ongi kõik ja et mu pangakaart ja pin on kohe minu poole teel. WROOOOONG! Selleks, et nad saaksid mulle lõpuks mu kaardi saata, pean ma ootama, et pank mulle koju kirja saadab. Ja siis pean mina selle oma allkirjaga neile tagasi saatma ning alles siiiiiis on mul lootust oma konto lõpuks avada. ?!?!?!?!?!?!??!?!??!?!?!?!?!?!?!??!?!?!?!?!??!?!?! Nüüd ma mõtlen, et palju lihtsam oleks olnud kuhugi panka kohapeale minna ja kõik see paberimajandus seal korda ajada, aga noh, kui läks nii siis läks. Lukas on niikuinii haige ja üksi ma seda kõike küll teha ei suudaks.

Mäletan neid õndsaid aegu, kui ma Mustamäel oma arvutis LHV konto viie minutiga avasin ja ei pidanudki kellelegi oma passi näitama ja käsi viibutama. Ahjaa, tegin täna siis esimest korda ka kahe panga vahelise välkmakse ja WOOOW, ma olen hämmingus. Kui Brenda ühe panga appist teise jõudis, oli ülekanne juba kohal.

Sain lõpuks oma frustratsiooni välja elatud. Ma tõesti loodan, et nüüd sai lõpuks see pankade asi tehtud, sest rohkem ma seda küll teha ei jõua. Tööl tahetakse ka mu pangainfot, ja kuigi mul on mu IBAN olemas, siis ma ei julge seda neile anda. Kurat seda teab, kas ma ikka saan selle panga kõik labürindid läbitud või ei.

Nautige oma e-Eesti rõõme, sest siin Kesk-Euroopas ei ole sellised luksused iseenesest mõistetavad.

Tscüß!

Kuidas minust sai Austria resident

Viimase postituse tegin ma Saksamaal ja Eestis ma ei jõudnudki midagi kirjutada. Tahaks öelda, et mul polnud aega, aga siis ma valetaks. Lihtsalt ei olnud viitsimist. Aga nüüd võtsin ma end kokku ja proovin edaspidigi end kord kahe nädala jooksul kokku võtta, et midagigi kirja panna. Selleks, et ma eesti keeles kirjutamist ära ei unustaks ja ka selleks, et kodustel (tsau, Muti!) oleks midagi lugeda.

Enne kui ma Austria elu juurde jõuan, peaks vist eelmise “peatüki” ka ära lõpetama. Juulis, enne Eestisse naasmist, veetsin ma üksi mõned päevad Berliinis. Endiselt on see linn mulle südamelähedane ja kui millalgi avaneb võimalus sinna uuesti minna, siis ma seda kindlasti ka kasutan. Berliinist lendasin Riiga, sealt sõitsin bussidega Viljandisse ja nii olingi ma tagasi Eestis. Oma päris koju ma kauaks ei jäänud, sest Tallinn ootas. Töövestlused ja korteri sisseseadmine ja kõik muud asjad. Augustis sain H&Mi tööle ja Postimaja H&M on praeguseni mu lemmiktöökoht, sest need inimesed seal olid nii toredad. Kui keegi teist seda siin loeb, siis palju jõudu teile ja Austriasse tulles olete alati ka minu juurde oodatud.

Augustis jõudis ka Lukas mulle järele ja kahekesi me siis Mustamäel elasimegi. Tema käis koolis, mina tööl. Novembris ostsime ära lennupiletid ja 26.jaanuar oli see päev, mil me Tallinnast Viini lendasime. Selleks ajaks oli meil olemas ka korter. Enne seda jõudsin Eestis ära teha ka saksa keele B1 tasemeeksami. Enne eksamit ja ka selle ajal oli ma väga närvis ja vahepeal isegi kahtlesin, kas ma läbi saan. Tulemuste teada saades aga selgus, et muretseda polnud tegelikult üldse vaja. Kuulamine, lugemine ja suuline osa olid 97/100 ja kirjutamine 98/100. Selliste tulemustega oli natuke julgem Austriasse kolida.

Esimesed neli nädalat Steyris(hääldada rohkem nagu štaias) on olnud huvitavad ja igavad samal ajal. Päris palju on olnud niisama kodus istumist, sest linn on väike ja väga kuhugi minna ka pole. Ilusa ilma korral on aga hea jalutama minna, sest loodu on lähedal ja väga ilus. Kaugelt on isegi neid päris mägesid näha.

Mõned toredad ja mitte nii toredad asjad on ka vahepeal ikkagi juhtunud. Kohe esimesel õhtul tabas meid korterisse jõudes üllatus. Meil ei olnud nii elektrit kui ka sooja. Pärast väsitavat päeva, mis sisaldas kahte tundi lendamist, kahte tundi lennujaamas rongi ootamist ja kolme tundi rongisõitu, oleks tahtnud minna sooja duši alla ja pehmesse voodisse. Seda aga ei juhtunud. Eriti nõme oli selle olukorra juures see, et me jõudsime siia laupäeval ja nii elektri- kui ka gaasifirmaga oli võimalus kontakti saada alles esmaspäeval. Nii me siis käisime ringi 3-4 kihi riietega ja üritasime võimalikult palju päevavalgust ära kasutada. See ka õnnestus, sest esmaspäevaks olime oma lahtipakkimistega valmis.

Teisipäeval kirjutasime ennast siia ka sisse ja nii sai minust Austria resident. Nüüd jääb veel üle tööle saada ja normaalne elu võibki alata. Lukasel hakkab homme kool, mis tähendab minu jaoks palju rohkem aega üksi olemist. See on vist hea, sest viimased peaaegu kaks kuud oleme me liiga palju koos olnud. Mul on teisipäeval ka teine proovipäev ja ma loodan, et varsti saan ma ka päriselt tööle asuda. Kogu sellest töötamise ja tööleidmine ja muust sellega seonduvast teen ma eraldi postituse.

(Ülevalt menüüst saab nüüd ka valida Austria ja Au Pairi elu postituste vahel, kui kedagi peaks see info aitama)

Kui mul on homme igav ja inspiratsioon peale tuleb, siis peaks siit ka varsti uue postituse leidma. Kui ei, siis lähiajal ikka midagi ilmub.

Servus, tschüß!

47 päeva veel

Ma pidin igaks juhuks üle vaatama, mis oli viimane asi, mida ma kirjutasin. Aga nüüd on käes juba juuni ja varsti on aeg koju tagasi minna. Eelmisel nädalal ostsin selle jaoks ja viimased piletid ära. Koju lendan ma Berliinist, sest isegi koos kolme ööga Berliinis tuleb see odavam kui Münchenist lennata. Ryanair päästab ikka hädast välja. Riiga saabun ma 21.juuli keskpäeva paiku. Enne seda veedan kaks päeva Berliinis.

Mis vahepeal kah toimunud on? Päris palju asju vist. Ma polegi veel jõudnud kirjutada sellest, kuidas ma Augsburgis käisin ja jalgpalli vaatasin. Lisaks pole ma ka siia pannud Maibaumi pilte. Ja Münchenis käigust pole ma ka veel rääkinud.

Niisiis, Maibaumi pildid tulevad lõppu, sest pildid räägivad enda eest ja kui kedagi täpsemalt huvitab, mida see üritus endast kujutab, siis aitab Google hädast välja.

Viiendal mail sõitsin ma Augsburgi, et vaadata otse staadionilt oma esimest Bundesliga mängu. Linnas olin ma kohal kindlasti enne keskpäeva, vist umbes 10-11 vahel. Kuna mäng hakkas pool neli ja staadionile sai alates poole kahest, oli mul omajagu aega linnapeal ringi kõndida. Seda ma ka tegin. Kõndisin linnas päris pika maa, käisin kaubanduskeskuses päikese eest varjus, sest ilm oli üpris kuum. Juba vähemalt kuu aega on pidevalt üle 20, enamasti isegi üle 25 kraadi sooja olnud.

Kui lõpuks oli kell nii palju, et võiks staadionile suunduda, avastasin, et enamused sinna suunduvad trammid olid täis. Mängu ajal on käigus eraldi trammid, mis staadionile sõidavad, ning kõik need olid Schalke fänne täis. Sees käis kõva pidu ja kõrvalt oli seda lahe vaadata. Aga ma ise läksin tavalise trammiga, mis peatus küll natuke kaugemal, kuid ei olnud ülerahvastatud ja seal oli võimalik ka hingata. Staadionile kõndides oli veidi laulupeo tunne, sest fännid laulsid ja rahvast oli palju. Kohale jõudes olin ma alguses veidi segaduses, sest ma täpselt ei teadnud, kus on minu sektor. Lõpuks leidsin selle üles ja olin oma kohavalikuga enam kui rahul. 4. reast avanes suurepärane vaade kogu staadionile.

Mäng oli põnev ja kuidagi imelik oli vaadata seda ilma videokordusteta. Kui midagi kahe silma vahele jäi, siis oligi see hetk läinud. Kuigi ma pidin 20 minutit enne mängu lõppu ära minema, et rongile jõuda, siis ühestki väravast ma ilma ei jäänud. Kõik 3 väravat löödi esimese 70 minuti sees. Varem trammile kiirustamine oli seda väärt, sest ma sain rahulikult rongile minna. Muidugi oleks ma võinud ka hilisema rongiga minna, aga ma tahtsin õhtuks Salzburgi jõuda. Sinna ma ka jõudsin ja vist üheksa paiku. Selleks ajaks olin ma omadega täiesti läbi, sest märkamatult olin ma maha kõndinud 15 kilomeetrit.

Nädal pärast seda oli üsna sündmustevaene, ilmselt olin ma terve aja kodus. Aga nädal hiljem käisime koos Lukasega Münchenis. Kuna esmaspäev oli vaba, siis läksime pühapäeva hommikul sinna. Samal päeval tähistas Bayern Marienplatzil oma Bundesliga võitu ja seda käisime ka vaatamas. Enne seda aga oli plaan minna moodsa kunsti muuseumisse, aga kuna pühapäeviti on pilet ainult 1 euro, oli sealne järjekord lõputu ja see kord jäi muuseumikülastus ära. Loodetavasti jõuame veel korra proovida. Seega seadsime sammud Marienplatzi poole. Juba kaugelt oli kuulda ja ka näha, et midagi toimub. Inimesed kõndisid lippudega ringi ja linnapildis oli palju Bayerni särkidega inimesi. Kui me väljakule kohale jõudsime, oli seal juba hulganisti rahvast. Seadsime ennast suhteliselt väljaku äärde sisse ja jäime ootama. Kui mängijad lõpuks rõdule tulid, oli see minu jaoks üsna emotsionaalne hetk. Ma poleks uskunud, et ma neid mängijaid tõesti oma silmaga(üsna kaugelt, aga ikkagi. Ma polnud kunagi enne neile nii lähedal olnud) näen. Väga kauaks me sinna aga ei jäänud, sest kõht oli tühi ja jalad ka mitte enam kõige värskemad. Läksime tagasi hotelli ja ega me sellel päeval midagi  muud põnevat ei teinudki. Ahjaa, käisime korra ka sellel “väljakul” kus Oktoberfesti peetakse. Ma ei teadnudki, et see nii linna keskel on. Ma olin koguaeg miskipärast arvanud, et see on kusagil linna ääres. Praegu on see küll tühi, aga niisama jalutamiseks ikkagi mõnus koht.

Esmaspäeva veetsime ka rahulikult. Sõime hommikust, vedelesime voodis ja hiljem läksime tagasi sinna Oktoberfesti kohta. Istusime seal ja lihtsalt nautisime ilma, mis oli viimasele kuule omaselt 25 kraadi soe ja päikseline.

See oli mu teine kord Münchenis ja ma olen Münchenis käinud palju vähem kui Berliinis, kuigi ma elan Münchenist ainult tunni kaugusel. Aga ma tunnen, et München ei ole minu linn, Berliin palju rohkem minulik. Ja kes oleks osanud enne mu siia tulemist arvata, et Salzburgist saab see linn, mida ma kõige rohkem külastan. Mitte keegi vist.

Nüüd ongi vist aeg selle postituse otsad kokku tõmmata. Ilmselt lähen ma sel laupäeval Stuttgarti, aga see pole veel kindel. Lukasega me see nädal ei näe, sest tal on eksamid tulemas ja ta tahab õppida. Seega on mul aega midagi teha ja Saksamaad veiti rohkem avastada.

Panen siia lõppu veel pilte. Kahjuks on need töötlemata, aga pole vist väga hullu. Pole lihtsalt viimasel ajal olnud seda pildistamise ja töötlemise tuhinat. Peaks ennast lihtsalt kätte võtma ja natuke oma telefoni korrastama ja ruumi juurde tegema, et need viimased nädalad siin jäädvustatud saaks.

(ma just avastasin, et mul pole Maibaumi pilte arvutis. Küll need aga kord tulevad, ma luban)

dig
Kui väga hoolikalt vaadata, siis seal rõdul olid Bayerni mängijad.

dig

dav
Augsburg vs Schalke. Staadion oli väljamüüdud ja väga mõnus meeleolu oli.

sdrsdrsdr

dav
Ma mängisin iseendaga mängu, et mitut Schalke fänni ma enne staadionile minekut näen. Selle restorani juures läks aga järg käest.

davdavdavdavdav

Saigi see postitus läbi. Loodetavasti võtan ma end üsna varsti kokku ja panen natuke kirja oma mõtteid Saksamaa, Austria, au pairiks olemise ja oma tuleviku kohta, sest neid mõtteid on päris palju.

8 kuud Saksamaal

Praeguse seisuga olen ma Saksamaal elanud 8 kuud. See aeg on läinud nii kiiresti, eriti viimased 4 kuud. Ilmselt seetõttu, et on tekkinud kindel rutiin ja kõik on saanud nii tavaliseks. Nädalad lendavad mööda nii, et ei saagi aru, et juba on käes järgmine nädal ja järgmine kuu. Mul on Saksamaal ees veel 2,5 kuud ja ma ei taha teada, kui kiirelt see veel läheb. Varsti peab ostma lennupileti Eestisse ja ma kohe üldse ei oota seda. Piletid on ka suht kallid, niiet ma jään siis üldse siia.

Ma ei taha veel mõelda veel sellele, et varsti peab hakkama Tallinnasse korterit otsima. Ma juba tunnen, kuidas sellega jamad tulevad. Me tahame Lukasega selle pool aastat, kui ta Eestis on, koos elada, aga poole aasta pealt kedagi uut leida korterisse/endale uut korterit leida, kui ongi võimalik teha poole aastane leping, on jube raske. Mulle tulevad meelde kõik need jamad Tartu korteriga ja ma ei taha uuesti neid läbi elada.

Samas  ma tahan oma sõpru näha ja Kremplisse sööma minna ja Tallinnas elada. Esimesed kuus kuud Tallinnas tunduvad tulevat väga nauditavad, sest me elame Keidiga lõpuks samas linnas, Lukas on koos minuga ja uude linna kolimine on alati huvitav. Ülikooli minemine tundub ka tore, samas pole ma oma erialavalikus täiesti kindel. Aga proovida võib ja kui ei sobi, siis saab pooleli jätta.

Saksamaal on nii palju asju, mida ma Eestisse tagasi minnes igatsema jään. Üks suur asi on sakslaste oskus elu nautida. Kui on vaba päev, siis on inimesed väljas. Käivad peredega söömas, jalutamas, rattaga sõitmas. Seda on nii hea vaadata, kuidas nad kasutavad ära ilusat ilma ja vabu päevi. Sakslased oskavad puhata, samal ajal kui eestlased töötavad ennast surnuks. Teiseks on muidugi mäed. Ma olen 8 kuud järjest iga päev mägesid näinud ja ma ikka imetlen neid sama moodi nagu esimesel päeval. Nendes on midagi hüpnotiseerivat.

Kolmas, saksa keel. Ma jumaldan seda keelt. Vahet pole, kas ma kuulen seda puhast saksa keelt või Salzburgi dialekti. Igal juhul on see keel mulle armas ja need viimased 2 kuud annan ma endast parima, et ka oma oskust parandada. Või siis julgust seda rääkida.

Ma üldse ei tea, miks ma tegelikult seda siin kirjutan. Võibolla selle pärast, et natuke ennast välja elada ja mõtteid välja kirjutada.

Laupäeval sõidan ma Augsburgi, et vaadata staadionil Bundesliga mängu. Tegin endale sellise toreda sünnipäevakingi ja nüüd ma olen selle pärast väga elevil. Augsburg mängib Schalke vastu ja viimased on praegu Bundesligas teisel kohal, Augsburg 11.kohal. Loodetavasti tuleb mäng väravaterohke.

Arvatavasti tuleb lähiajal veel mõni postitus, aga pead ei luba ma anda.

Kirjutamiseni!

Budapest

Pidevalt mõtlen, et peaks ikka jälle midagi kirja panema. Aeg aga läheb kuidagi nii mööda, et kui ma õhtul lõpuks kella vaatan, on see juba omadega nii kaugele jõudnud, et ainuke mõistlik asi, mida ma teha saan, on magama minna. Aitäh, YouTube ja etv.err.ee ja kõik muud veebisaidid.

Vahepeal sain ma aga oma külastatud riikide hulka ühe juurde. Paar nädalat tagasi oli lastel jälle vaheaeg ja mul natuke rohkem aega. Lukasel oli ka koolis vaheaeg ja seetõttu tuli ta sõbral mõte, et võiks väikese reisi teha. Algne plaan oli minna Londonisse, aga lennupiletid olid liiga kallid. Siis tuli aga mõttesse Budapest, mis on suhteliselt lähedal ja kuhu saab rongiga minna. Ja 26.märtsil me sinna ka läksime. Ühtlasi oli see ka minu sünnipäevakingiks ja paremat kinki vist ei oskaks ma tahta. Reisida on nii tore ja eriti veel inimesega, keda sa armastad. Rongisõit kestis oma viis tundi ja selle ajal saime natuke koos Moritzi ja Verenaga Unot mängida.

Esimene emotsioon kohale jõudes oli üllatus. Keleti raudteejaam oli nii kõrge ja suur ja nägi päris uhke välja.  Kui me raudteejaamast välja astusime, tundus mulle, nagu ma oleks varem sellises kohas olnud. Kui ma võrdleks Budapesti mõne teise linnaga, siis oleks selleks Varssavi. Saksamaa ja Austriaga ei saa seda kohe kindlasti võrrelda, sest juba kohale jõudes oli näha, et tegemist on endise sotsalistliku leeri maaga. Aga see ei tähenda kohe ilmtingimata halba.

Kuna kell oli palju ja meil olid kaasas rasked seljakotid, suundusime kohe oma AirBnb korterisse. Sinna oli umbes pool tundi jalutada, aga peale viietunnist rongisõitu polnud vist kellelgi selle vastu midagi, saigi natuke jalgu sirutada. Aga kogu see Poola tunne jälitas mind kogu tee. Tänavate ääres oli palju vilkuvaid LED-ekraane ja palju Tai massaaži kohti. Tänav, mida mööda me korterisse kõndisime, oli vist ühtlasi ka üks Budapesti peatänavaid ja see tänav oli suur ja lai. Autod tundusid ka kuidagi kiiremini sõitvat kui harjunud olime. Oli tunda, et tegemist on suure linnaga. Tegelikult saime me sellest kõige paremini aru järgmisel päeval, kui me linna uudistamas käisime.

Korter, kus me ööbisime, oli väga ebatavaline. Sooja saamiseks olid vanad gaasiradikad ja kööki/elutuppa pääsemiseks tuli minna kas läbi WC või magamistoa. Aga tegelikult oli korter väga hubane ja oma hinda kindlasti väärt. Kaks ööd maksid kahele vist kusagil 30 eurot, mis on väga odav, arvestades seda, et me asusime täiesti kesklinnas. Budapesti peamine ostutänav, vähemalt nii ma arvan, oli ainult 3 minuti jalutuskäigu kaugusel ja ka parlamendihooneni ei pidanud kaua jalutama.

Sellel õhtul me rohkem midagi ei teinudki, sest uni kippus hirmsasti peale ja järgmine päev oli planeeritud linna avastamiseks.

Tehniliselt teine päev, aga tegelikult meie ainuke terve päev Budapestis möödus mööda linna jalutades.  Päevavalguses nägi linn ilusam välja kui öösel. Kahjuks otsustas mu jalg minuga koostöö tegemise lõpetada ja nii pidin ma mööda linna ringi lonkama. Samas said kõik tähtsamad kohad käidud ja ilus ilm nauditud. Üks avastus, mille me ringi kõndides tegime, oli see, et kõik suured majad nägid täpselt samasugused välja. Raudteejaam, Buda loss(palee? ma ei tea), kesklinnas olevad suured majad. Kõik olid väga sarnased.

Ühel hetkel aga andis mu jalg alla ja mina koos Lukasega läksin korterisse tagasi. Moritz ja Verena käisid veel ühte kirikut vaatamas ja tulid natuke hiljem. Õhtusöögi tegime kodus ja kuigi teisel paaril oli algselt idee minna kuhugile pubisse, siis lõpuks vajus see plaan ära, sest me kõik olime päevasest jalutamisest väsinud.

Kolmandal päeval oli meil enne rongile minekut aega ning seetõttu jalutasime raudteejaama veidi suurema ringiga. Seal panime oma seljakotid kappi ja suundusime ühte lähedalasuvasse kaubanduskeskusesse, et tutvuda Budapesti kaubandusega. Poed olid samad nagu Saksamaal ja ega hinnad ka väga odavamad ei olnud. Samas oli raske täpseid hindu teada, kui pidevalt pidi mingi arvatava kursiga neid ümber arvutama. Sellepärast mulle euro meeldib. Eestlasena ei ole vaja paljudes Euroopa liidu maades enam hindu ümber arvutada, kõik on täpselt teada.

Rongisõit tagasi Austriasse oli palju mugavam, kui Ungarisse minek. Saime sõita Austria rongiga ja istmed olid ka mugavamad. Samuti jäi ära ümberistumine Viinis. Samas sai ühel hetkel rongis õhk otsa ja kui me lõpuks Salzburgis sealt välja saime, siis see õhk oli jumalik.

Nüüd reisile tagasi mõeldes ei jõua ma ära oodata mõnda järgmist reisi. Saksamaal(või siis Austrias) elada on nii mõnus. Palju riike on kõigest mõne tunni rongisõidu kaugusel.

Ja nagu tavaliselt, siis postituse lõppu ka natuke pilte. Kõik pildid mis siin on, on tehtud mu filmikaameraga. Sellel reisil tegin ma rohkem pilte oma kaamera kui telefoniga. Tulemus mulle igatahes väga meeldib.

imm024_24imm023_23imm022_22

imm021_22A
Sellise rongiga sõitsime Viinist Budapesti. Tuletas natuke meelde seda, kui Eestis veel vanad Edelaraudtee rongid ringi sõitsid

imm020_21A

imm020_20
Parlamendihoone. Näeb välja, nagu seal elaks mõni vampiir või väga kuri kuningas

imm015_15imm017_17imm018_18imm019_19imm019_20A

imm014_14
Selle lossi/palee aknad olid väga imelikud. Samas pole midagi imestada, sest neid oli vahetatud kuuekümnendatel ja tollaste standardite järgi

imm013_13imm012_13Aimm012_12imm009_10Aimm011_11imm004_5Aimm005_6Aimm006_7Aimm007_8Aimm008_9Aimm003_4Aimm000_1Aimm001_2A

imm002_3A
Starbucksi kohvi oli kesklinnas kallim kui kaubanduskeskuses. Aga kuna me oleme rikkad lääne-eurooplased(hahah), siis meie saime seda endale igal pool lubada

Eesti, Berliin ja München

Kuhu kaob aeg? Kohe üldse ei oska öelda. Aga nüüd ma lõpuks kirjutan jälle. Viimane kuu on päris kiire olnud.

9.veebruari lõunast sõitsin Münchenisse, et lennata läbi Riia Tallinnasse. Esimene lend oli nii sujuv ja mõnus ja tore. Lennuk oli mugav ja ruumi oli korralikult. Jõudsime isegi planeeritust varem Riiga. Aga siis hakkasid jamad. Tallinna lend lükkus edasi ja lennuk oli nii kitsas ja palav ja pagasile ei olnud ruumi. Kohutav lend, mille ainukeseks boonuseks oli lennuaeg, 40 minutit, kui sedagi.

Keidi tuli mulle lennujaama vastu, aga tal suri telefon ära kui ma Riias olin ja mul oli väike paanika, et äkki ta unustas ära või midagi muud sellist. Õnneks nii ei olnud ja vist kella ühe ajal jõudsime Keidi poole. Sõime krõpsu, naersime ja olime lihtsalt koos. Laupäeva lõuna paiku sõitsime Tartusse, kus me käisime peol ja olesklesime niisama. Kirjeldamatult mõnus oli üle pika aja oma parima sõbrannaga lihtsalt koos olla ja mõista, kui tähtis inimene ta minu jaoks on. Kaugus pole meie vahel midagi muutnud ja see on suurepärane tunne.

Pühapäeval jõudsin lõpuks Holstresse ja nägin oma imepisikest väikevenda. Oh jeesus kui armas saab üks beebi olla. Aga ta teeb kõva häält ka vahepeal. Ma ei jõua ära oodata, et ta juba rohkem asju tegema hakkaks. Suvel on ta juba kindlasti palju asjalikum. Esmaspäeval olin ma kodus ja käisin empsiga sushit söömas, sest ma ei tea kui kaua oli mul sushi isu olnud. Praetud sushi kanaga on lihtsalt niiiiiii hea. Praegu tuli ka isu peale. Teisipäeval käisin Tartus, nägin Katrina ära ja temaga koos olles sain jälle aru, et mõned sõbrad jäävad, kaugusest hoolimata. Teisipäev oli mu viimane päev Eestis ja ma tulin kodust ära väga imelike tunnetega.

Kodus on kõik peaaegu sama moodi nagu enne mu ära minekut, aga ma tundsin ennast kuidagi ebamugavalt. Ma natuke kardan suvel koju tagasi minemist, sest mis saab siis, kui ma ei harju Eestiga uuesti ära. Mul pole siin olles vist kordagi suurt koduigatsust olnud. Väiksemaid hetki on ikka olnud, näiteks vabariigi aastapäeval oleks tahtnud Eestis olla. Kuid samas ma teadsin, et kui ma olekski kodus olnud, poleks see pooltki nii hea tunne olnud.

Aitab mõtisklustest. Kolmapäeval, 14.veebruaril, jõudsime Keidiga Berliini. Oh kui hea tunne oli tagasi Saksamaal olla. Kuidagi nii palju kergem hakkas, ei olnud seda rusuvat tunnet, mis mul Eestis oli. Esimesed kaks ööd veetsime hostelis, mis oli väga hea otsus. Wombat’s city hostel Berlin on kindlasti koht, mida ma soovitan teistele ka. Kõike naljakam juhus hostelis oli see, kui me baaris tahtsime kaarte mängida ja neid küsides saime teada, et üks baari töötaja on eestlane. See oli väga suur WOW hetk. Hemingwayl oli õigus ja eestlased on tõesti igal pool.

Nüüd ma pean natuke mõtlema, et mida me Berliinis tegime, sest sellest on juba kuu möödas. Esimesel päeval käisime lihtsalt poodides ja söömas käisime ka. Seal samas linnaosas oli üks meeeeeeega hea pitsa koht. Saatsin Lukasele pildi kui me seal olime ja tuli välja, et ta oli ka seal söömas käinud. Kõigist Berliini toidukohtadest suutsime just selle välja valida. Great minds think alike. Kuna hostelist Alexanderplatzini oli ainult 15 minutit jalutada, siis läksime sinna ja vaatasime natuke poodides ringi. Ja õhtul läksime siis hotelli baari ja jõime õlut. Väga chill oli.

Teine päev oli natuke tegusam. Sõime hostelis hommikust ja seejärel läksime Berliini müüri memoriaali vaatama. Ilm oli ilus, natuke tuuline, aga see oli okei. Hiljem sõitsime Potsdamer platzile, et natuke jälle poodides ringi vaadata ja hiljem minna muuseumisse. Kuna neljapäeval oli kaks muuseumi tasuta(võimalik, et neid oli rohkem, aga need kaks leidsin ma üles), siis haarasime sellest võimalusest kinni. Filmi- ja televisioonimuuseum oli väga modernne, aga Keidi jaoks natuke igav, sest kõik oli saksa keeles. Ma sain natuke aru ja see muutsin külastuse natuke huvitavamaks. Aga väljapanek ise oli oma kujunduselt väga pilkupüüdev. Tegelikult ei tohtinud seal pilte teha, aga ma paar ikka tegin. Need tulevad postituse lõpus. Teine muuseum, kuhu me läksime, oli modernse kunsti muuseum. Näitus oli natuke segane, sest noh, modernne kunst, kuid omaette elamus siiski. Pärast seda pikka päeva olime suhteliselt väsinud ja lebotasime natuke hosteli voodites. Ma ei mäleta, mis me õhtul tegime. Ilmselt mängisime jälle baaris kaarte.

Reede hommikul pidime oma kodinad kokku pakkima, sest kaks ööd hostelis said läbi. Kuna meil oli airbnb check in’ini aega, otsustasime panna kotid Alexanderplatzil hoiukappi ja siis vaadata, mis me edasi teeme. Lõpuks sõitsime Kreuzbergi ja vaatasime seal veidi ringi. Tegelt ma otsisin Lukasele ühte ajakirja, mida me lõpuks ei leidnud, aga polnud hullu. Saime näha türklaste linnaosa ja dönerit süüa. Pärast seda sõitsime tagasi kesklinna. Istusime natuke aega starbucksis, et telefoni laadida ja soojas olla, sest ilm oli järjest külmemaks läinud. Loomulikult ei saanud me läbi ilma shoppamiseta. Primarkist ostsime mõlemad vist natuke liiga palju mõttetuid asju, aga vähemalt olid need odavad. Lõpuks saime hakata oma airbnbsse minema ja jälle pikast päevast puhata. Õhtul me suurt midagi ei teinudki, sest väsimus oli suur. Sõime pitsat ja mängisime kaarte. Ahjaa, selline tore juhus oli ka, et Keidi laadija otsustas plahvatada. Õnneks mitte suure pauguga, aga ära ehmatas ikkagi. No kurat, on ikka need iphone laadijad. Pärast ei tahtnud me tükk aega seda pikendusjuhet kasutada.

Laupäev oli kõigist päevadest kõige rahulikum. Ärkasime üles, passisime voodis ja siis otsustasime minna Tempelhofi parki. See oli meie ööbimiskohast umbes 200 meetri kaugusel ja ma olin tahtnud sinna peaaegu iga kord minna, kui ma Berliinis olin. Seekord sai see siis ka tehtud. Suvel tahaks sinna uuesti minna, sest see kord oli ilm sombune ja külm. Aga me saime vähemalt paar pilti teha ja natuke jalutada. Rohkem me midagi põnevat Berliinis ei teinudki.

Pühapäeval pidime me juba viiest ärkama, et Keidi jõuaks õigel ajal oma lennule. Aga siis selgus, et ta oli oma passi hostelisse kappi unustanud. Ei jäänudki muud üle, kui kiiruga hostelisse minna ja välja nuputada plaan, mida edasi teha. Õnneks minul oli piisavalt aega, sest rong lahkus alles pool kaheksa. Hostelisse jõudes aga selgus, et passi seal ei olnud. Igaks juhuks sõitis Keidi taksoga ikkagi lennujaama, sest mõni kord ei küsita dokumenti. Näiteks minult ei küsitud midagi, kui ma Münchenist Riiga ja Riiast Tallinnasse lendasin. Ainult piletit pidin näitama. See aga Keidil ei õnnestunud. Kõige naljakam asi selle juures oli aga see, et kui ta läks tagasi sinna hostelisse, et üks öö veel Berliinis olla, siis selgus, et ta pass ikkagi oli seal. Õppetund kõigile. Hoia oma pass kotis ja ikka vaata üle, kas see on alles. Muidu on asjad veits halvasti. Õnneks jõudis Keidi tagasi Eestisse. Lihtsalt paar päeva hiljem.

Mina jõudsin koju õigel ajal. ICE rongid on nii mugavad ja kiired. Kuna Lukasel oli sellel ajal veel vaheaeg, siis ta tuli mulle külla. Tema rong jõudis natuke hiljem ja ma ootasin ta raudteejaamas ära. Nii hea oli teda üle pika aja näha. Hiljem käisime lihtsalt jalutamas ja sõime koos perega õhtust. Hommikul saatsin ta kella 11 paiku rongile ja siis hakkas mu tavaline töö jälle pihta. Mis oli oodatust raskem, sest Terry oli haigeks jäänud ja seega pidin mina tegelema ka nende asjadega, mille eest tema tavaliselt hoolitseb.

24.veebruaril käisime Lukasega Münchenis Kraftklubi kontserdil. Kinkisin need piletid talle sünnipäevaks ja lõpuks saime neid kasutada. Tegemist on ühe Saksamaa parima live bändiga ja ma olen sellega väga nõus. Me seisime saali tagumises otsas, aga see emotsioon oli ka seal väga tugev ja hea. Ma olen juba nii palju siin kirjutanud, et ma ei jõua väga enam kirjutada.

Vabandust, kui tekstis esineb kirjavigu. Ma lihtsalt tahan selle postituse kaelast ära saada(nagu ka kõik teised. ma ikka ei oska blogi kirjutada). Panen nüüd siia lõppu ka hunniku pilte. Vahepeal sain veel ilmutusest ka pilte kätte.

Eile käisin ka Nürnbergis, aga sellest kirjutan ma ilmselt kuu aja pärast, sest ma ei suuda ennast varem kokku võtta. Ma ei viitsi piltidele alla ka kirjutada midagi, suhteliselt iseenesest mõistetav peaks olema, mis seal pildil on.

 

Processed with VSCO with hb2 presetProcessed with VSCO with g3 presetProcessed with VSCO with g3 presetProcessed with VSCO with g3 presetProcessed with VSCO with a6 presetProcessed with VSCO with g3 presetProcessed with VSCO with a6 presetProcessed with VSCO with hb2 presetProcessed with VSCO with hb1 presetProcessed with VSCO with g3 presetProcessed with VSCO with a6 presetProcessed with VSCO with f2 presetProcessed with VSCO with hb2 presetProcessed with VSCO with g3 presetProcessed with VSCO with hb2 presetProcessed with VSCO with hb2 presetProcessed with VSCO with hb2 presetProcessed with VSCO with c1 presetProcessed with VSCO with c6 presetProcessed with VSCO with a8 presetProcessed with VSCO with e6 presetProcessed with VSCO with kp8 presetProcessed with VSCO with fs16 presetProcessed with VSCO with fs16 presetimm022_23Aimm020_21Aimm016_17Aimm015_16Aimm008_9Aimm011_12Aimm012_13A

 

Ma ei taha jälle pakkida

Augustis hädaldasin, et ma ei viitsi pakkida, siis ega veebruaris asjad teisiti pole. Ma pean homme kell 14.05 rongil olema, et Müncheni lennujaama minna ja sealt edasi Riiga ja Tallinnasse. Ja ma ei viitsi jälle pakkida. Ma ei tea üldse, mida kaasa võtta. Samas kergendab valikut see, et ega mul siin palju selliseid asju polegi, mida kaasa võtta. Mõned riided, paar asja sõpradele ja kõik elektroonilised vidinad – läpakas, telefon, e-luger ja mitte nii väga elektrooniline filmikaamera. See pole ainuke asi, mis mind närviliseks teeb. Ma kardan, et mul saab juba Eestis raha otsa ja Berliini jaoks ei jää üldse midagi alles. See oleks küll lõbus.

Väike update ka, ma ei saanud lavakas teise vooru, aga see ei kurvasta väga. Jääbki rohkem aega muid asju teha(khmshooterskhm). Ma natuke kahetsen, et ma Berliini jaoks rohkem aega võtsin kui Eesti jaoks, aga pole hullu. Saabki aja oma parima sõbrannaga maha võtta ja lihtsalt teises keskkonnas viibida. Aga ma üldse ei oota seda, et bussiga Tartust Riiga sõita. Jälle buss.

Ma pole veel äragi läinud Saksamaalt, aga juba tahaks tagasi. Kui algse plaani järgi oleksime me Lukasega üksteist näinud alles 24.veebruaril, siis praeguse seisuga näeme juba 18.veebruaril. Hea, et ma juba pool kaheksa Berliinist stardin, muidu poleks see võimalik. 24.veebruari ootan ka, kuid mitte EV100 pärast. Ma pole kõige patriootlikum inimene. (Mul on juba vist 6 aastat toas olnud saksa lipp ja eesti lippu pole mul kunagi kusagil üleval olnud, upsss) 24.veebruaril läheme Münchenisse Kraftklubi kontsertile ja ma täiega ootan. Tänu mu saksa keele oskuse järk-järgulisele paranemisele saan ma juba laulusõnadest enam vähem aru ka. Ja 9000 inimest ühes saalis, ma pole kunagi nii suurel kontserdil käinud. Tuleb ilmselt megasuperhüpper äge.

Sellel postitusel pole üldse mingit mõtet, ma lihtsalt tahtsin veel pakkimisega venitada ja polnud ammu kirjutanud. See kord pilte ei tule, sest ma olen lihtsalt liiga laisk ja uusi pilte/vaateid pole ka väga. Okei, tegelt ma valetan. Ma käisin ju Salzburgi vanalinnas jalutamas ja tegin seal pilte. Aga need järgmises postituses, ma luban. See ilmselt uputab piltidest, sest Berliinis kavatsen ma neid suuremal hulgal teha, ka filmikaameraga.

Ma nüüd üritan pakkima hakata, aga ma ise ka ei usu seda plaani.

Servus!

Uus aasta, vana mina

Heihopsti!

Käes on 2018. Ma saan sellel aastal 20. MIDA?!?!? Aeg anda väike ülevaade oma elust. Mis on vahepealse kuu jooksul juhtunud?

Nagu ma eelmisest postitusest lugesin, siis mul oli plaan Salzburgi minna. Seal ma ka käisin, aga ma üldse ei mäleta, mis ma seal seekord tegin. Võimalik, et tegi oli korraga, kui ma käisin vanalinna jõuluturul. Siis olin ma ilmselt jälle kodus, suutsin vahepeal ka mingid külmetused hankida ja muud säärast.

Jõulud veetsin ma Saksamaal ja Austrias. Plaan siia jääda oli mul kohe algusest peale ja väga tore oli veeta jõulud teises kultuuris. Kuigi Saksamaa ja Eesti jõulud ei ole teineteisest väga erinevad. Ikka süüakse ja avatakse kinke. Meie peres käis 25.detsembri hommikul ka Santa Claus, sest Terry on ameeriklane ja miks mitte lastele seda rõõmu pakkuda, et kinke saab avada kahel korral. Minagi sain kinke, mis kõik on väga praktilised. Eesti kodustelt sain samuti kinke. Emps saatis mulle ka paki, mis oli nii tore. Pakke on alati väga tore saada, olgu need kas Amazonist või kodust. Kodust tulnud pakk oli tegelikult toredam, sest enne avamist ma ei teadnud, mis mind seal ootab. Aga seal olid pleed ja kõrvarõngad ja kommid ja piparkoogid ja sokid ja küünlad. Kõik väga head asjad. Aitäh, emps!

Lisaks ostsin ma ema ja vanaema käest saadud raha eest omale Kindle Paperwhite’i. Ma saan nüüd siin eestikeelseid raamatuid ka lugeda, mis on väga tore. Isalt sain jõuludeks München-Tallinn lennupileti, mida ma ise väga osta ei raatsinud.

Pärast jõule, ehk siis juba 25.detsembril, sõitsin ma Salzburgi. Tegelikult läksin ma sinna juba 22.12, et näha Lukase ema koera. Buddy on niiiiii armas, aga ta on veel väga noor koer ja veits ulakas. Aga tuleval nädalavahetusel näen teda jälle ja loodetavasti on ta juba natuke kombekam.

Salzburgis me lihtsalt olesklesime. Nii hea oli Lukasega koos olla. 31.detsember sõime rakletti ja olime niisama. Õhtul käisime linnas ilutulestikku vaatamas, aga tulime üsna kiirelt koju tagasi, sest me mõlemad olime natuke haiged. Koju tagasi tulin 2.jaanuaril. Kohe üldse ei tahtnud tulla, sest Salzburgis oli nii hea ja mõnus. Kodus ma väga kaua olla ei saanud, sest Tatjana, mu sõbranna Kölnist, kutsus mind oma sünnipäevale. Niisiis istusin ma 5.jaanuaril kell 5 hommikul rongile. Kulus kõigest 6 tundi, et jõuda Prienist Kölni. Aga rongid on siin nii mugavad ja see aeg läks väga kiirelt.

Kohale jõudes tegime väikesed poodlemistiirud. Ostsime õlut ja veini ja snäkke õhtuks. Pidu oli tore, praktiseerisin natuke oma saksa keelt, rohkem ikkagi inglise keelt. Kaks inimest sellest seltskonnast olid juba enne eestlastega kokku puutunud. Kõik kiitsid ka mu inglise keelt, aga võimalik, et asi oli alkoholis.

Laupäeva lebotasime lihtsalt, sõime kell kolm päeval hommikusööki ja õhtul käisime Tatjanaga Burgerlichis söömas. See koht oli mega cool, väga mõnusa atmosfääriga. Õhtul me väga midagi ei teinudki, mina rääkisin Lukasega ja Tatjana läks suhteliselt vara magama. Lisaks lõpetasin ma ka oma lavakasse sisseastumiseks vajalikke kirjatöid. Jah, ma üritan lavakasse saada, dramaturgi erialale. Tegelikult ma lihtsalt tahan teada, kui kaugele ma seal pääsen. Tore on ka see, et kui nad tahavadki mind teises voorus näha, siis ma olen täpselt sellel ajal Eestis olemas. Eks näis, kuu lõpuks on asjad selged.

Pühapäev, 7.jaanuar, oli üks ütlemata kurnav päev. Kuna raha pole kunagi piisavalt, siis otsustasin ma Kölnist Münchenisse sõita bussiga. Jah, üle 600 kilomeetri bussis loksuda, oli mu vabatahtlik otsus. Peaaegu 10 tundi. Muidugi lugesin ma enne sõitu Flixbusi kohta igasuguseid kohutavaid asju. Küll ei tulnud bussi, küll jäi see kuus tundi hiljaks või oli seal liiga palav ja mida kõike veel. Õnneks minu buss tuli, küll 10 minutit hiljem, aga tuli. Ja lõpuks jõudsin ma isegi 10 minutit varem Münchenisse ja jõudsin omale raudteejaamast ka süüa osta. Ma tahaksin tänada “Black mirrorit”, Spotify’d ja oma Kindle’it, kes aitasid mul selle pika sõidu üle elada. Bussisõidu ajal ostsin ma omale ja Berliin-Prien rongipileti ära. 28 eurot ja ma saan mugavalt ICE, ühe ümberistumise ja 6.5 tunniga koju.

Eestisse lähen ma 9.veebruaril. Ilmselt poleks seda reisi tulnud, aga mulle sündis 5.jaanuaril väike vend ja tahaks teda päris beebina ka näha. Kodus olen ma kuni 13.veebruarini. 14.02 lendame koos Keidiga neljaks ööks Berliini. Miks Berliin? Sest lennupiletid Riiast olid ainult 16 eurot. Ja läbi Berliini tuleb mu kojutulek odavam, sest München-Tallinn lend maksis 84 eurot. Igatahes on ees ootamas huvitavad ajad.

Ma vaatan, mis pilte mul siin arvutis on, et postitust natukenegi huvitavamaks teha. Kui kellelgi on huvi, siis instagramis @humanitaar saab reaalajas mu pilte näha.

Ma nüüd ei teagi, mis siia kirja sai, aga väike life update on jälle olemas. Ma tõsiselt loodan, et ma suudan lähiajal mõne postituse teha, kus ma ei kirjelda, mida ma tegin, vaid räägin rohkem oma mõtetest. Eks näis, mis elu toob.

imm000_1A
Chiemsee koos mägedega. Ma ei tea, kui palju mul selliseid pilte on
imm001_2A
Chiemsee promenaad
imm006_7A
Ainuke pilt, mille ma Münchenis kaameraga tegin

imm007_8A

imm008_9A
Kõik tähtsad inimesed on mu kapi peal olemas.
imm009_10A
Minu kodutänav
imm016_17A
Hellbrunni lossi jõuluturg

imm017_18A

imm022_23A
Jälle meie, jah
Processed with VSCO with g3 preset
Meil oli ka talv vahepeal
Processed with VSCO with g3 preset
Selle tassi ostsin Münchenis käies. Ideaalse suurusega ja noh ma ise ka paras laiskloom, sobib mulle
Processed with VSCO with hb2 preset
Buddy aka Bitcoin aka Baddelon

Processed with VSCO with hb2 presetProcessed with VSCO with hb2 preset

Processed with VSCO with hb2 preset
Tavaliselt ma ei joo kohvi, aga kui joon, siis pärast seda käib mu süda topelt kiirusega. Ja muidugi teen ma sellest pilti ka
Processed with VSCO with t1 preset
Welcome to the hood
Processed with VSCO with hb1 preset
Burgerlich. Tahaks uuesti seda burksi